Hea filmikriitika on filmitegijale oluline ja edasiviiv jõud. Dokumentalistide Gild väärtustab filmikriitikat, mis süveneb, uurib ja astub filmitegijaga dialoogi. Peame oluliseks kokku koguda dokumentaalfilmide ja dokumentalistika kui kunstivaldkonna kohta kirjutatud artiklid. Siit lehelt leiad hoolikalt valitud tekstid, milledest paljud on omaette kunstiteosed, täites dokumentalistidele tagasiside andmise funktsiooni ning avardades ka mitte-filmitegijast lugeja silmaringi.
Marko Raat
Dokfilm ratsutab meediumina tõe vahendamise illusioonil. Dokitegija ei pea midagi ise tõestama, fotograafiline kujutis on alates selle leiutamisest kinnistunud meie meeltes kui fakti sünonüüm. Ka kõige kohmakam või tendentslikum dokk on vaataja silmis traditsiooniliselt ikkagi “tõsieluline” film, tõeväärtusega teos. Seega pakub dokiväli erilisi ahvatlusi poliitilisele propagandale ja ideoloogilistele manipulatsioonidele. Ja muidugi ka kunstnikele oma tõe pakendamiseks. Parematel juhtudel ongi need “pakendused” siis võluvalt subjektiivsed tõsielud, halvematel juhtudel aga puhas propaganda, mis valitsevat konjunktuuri rihtides tüütu, kuid puutumatu lehmana keset dokfilmi peatänavat lösutab.
Viimase paarikümne aasta lõikes on juhtunud see, et film pole enam üksikute privilegeeritute erioskus ja igapäevatöö, vaid pigem aktiivse inimese hobi ja kõrvaleriala. Sellest tulenevalt on dokumentalistika iseloom ses ajavahemikus muutunud eklektilisemaks ja subjektiivsemaks ning ühiskondlik tundlikkus on taandunud.
Mark Soosaar
Mark Soosaar: Mõned aastad tagasi juhtus Pärnu filmifestivalil katastroof. Auhinnaöö alguseni oli jäänud vaid poolteist tundi. Peaaegu kõik žüriid olid töö lõpetanud, parimate etnofilmide autoritele diplomid vormistatud, ETV otseülekande proov tehtud. Ja siis teatasid kolm välismaist filmiloojat, kelle linateosed olid peaauhindadele nomineeritud ning kes olid eesti filmid läbi vaadanud, et nemad auhinda välja anda ei saa.
Maris Kerge
Juuni keskel linastusid BFMi Nova kinos kevadsemestri tudengidokumentaalid. Dokiõppe ava-aasta teise semestri filmi juhendajaks on olnud tavapäraselt dokumentalist ja õppejõud Kersti Uibo. Mitme varasema lennu juhendamisel on ta palunud leida kursusetöö teema või protagonisti Adeli rahvusvahelisest rehabilitatsioonikeskusest, kuid seekord on vaadeldud lähemalt adopteerimist.
Marko Raat
“Karm luule” filmist “Süda Sõrve sääres”
filmist on väga abitu kirjutada: sõnade keel tõrgub ja takerdub tõlkimisel. Tegemist on kinematograafilise force majeure’iga, mis neelab vääramatu jõuga kõik kokkulepped. Film räägib nelja mehe, kaasa arvatud filmi autori isa suhetest viinakuradiga ja deemoni loovusest nende hinge endale saamisel. Jutustajaks on ainuke ellujäänu, meeste koolivend ja keeleks fataalne, stiliseeritud uusfolkloor.
Marko Raat
“Kõrveri Kõrvitsa anesteesia” filmist “Tõnu Kõrvits. Lageda laulud”
Kas Kõrver vaigistab Kõrvitsa valu või vastupidi, ei saagi kohe aru, aga filmi kulgedes valgub üldnarkoos kinosaali laiali ja paralüseerib kogu järgnevaks tunniks ka vaataja lahtised närviotsad. On see ravi või põgenemine, sõltub patsiendi valu ja haiguse iseloomust, aga see mõjub.
Filipp Kruusvall
Eesti on rahvaarvult üks maailma väiksemaid riike, millel on omakeelne filmitööstus ja ka mitmekülgne ning eripalgeline dokfilmimaastik. Ühtpidi võiks ju rahulduda olemasolevaga ning vaadata lõunasse või itta, kuna sealsega võrreldes on meil nii mõnigi asi paremini. Teiselt poolt teevad jänestena ees tempot Soome ja Põhjamaad, näidates, et ka väike oma keeleruumiga riik võib olla dokimaailmas tipptegija. Enda teistega võrdlemine võib muidugi viia depressiooni, aga miks mitte konverteerida see edasipüüdlikuks taotluseks ja sportlikuks nahaalsuseks ning püüda eeskujude teekonnast parim ka ise kasutusele võtta.
Andres Maimik
“Armastuse tumedamad varjundid” filmide “Armastus” ja “Appi, ma vajan armastust” kohta
Sandra Jõgeva ja Igor Ruusi „Armastus…“ ning Minna Hindi „Appi, ma vajan armastust“ tõestavad uhkelt, et ajalooliste, sotsiaalpoliitiliste, populaarteaduslike ja kultuuriheerosi põlistavate tõsielufilmide kõrval on heas vormis ka sellised haruldased filmid, mille autoritel jätkub intuitsiooni leidmaks kaasakiskuvat karakterit ja kandvat teemat, vintskust olla mitu aastat järjepanu õigel ajal õiges kohas ning nahaalsust hoida kaamerat töös isegi olukordades, kui eetiline valulävi käsib uks vaikselt enda järel kinni panna.
Jaan Tootsen
“Armastus kange kolmiku vastu” filmi “Armastus” kohta
Armastuse teed ongi elus alati keerulised, lihtsaid valikuid ei ole. Miks inimene murdub? See on elu suur saladus. Mul on tunne, et peale keskkonna ja geneetika on veel üks kolmas tegur – suur saladus –, igale inimesele ainuomane sisemine muster, mingi kummaline sund, mis justkui ei tulene ei ühest ega teisest.
Joonas Kiik
“Kristuse eesel, kui sedagi” filmi “Igapäevaelu müstika” kohta
Veidi rohkem kui tosina aasta jooksul on Jaan Tootsen teinud dokumentalistina kaks pikka, pooleteisetunnist, kaks lühikest, pooletunnist ja ühe vahepealse pikkusega tõsielufilmi. Juba võib märgata läbivaid teemasid: loovus, omapärane mõtlemine ja tegutsemine, mõtestatud elu võimalikkus siin ja praegu. Need on teadagi asjad, millega tegelevad paljud, kuid Tootseni käekiri eristub selgelt. Ta paistab mõne teise suurepärase dokumentalisti, näiteks Werner Herzogiga kõrvutades silma sellega, et tema loomingu puhul saab kõneleda headusest mitte ainult kunstilises, sisulises ja teostuslikus plaanis, vaid ka moraalses mõttes.
Peeter Sauter
“Religioosne trikster nunnade keskel” filmi “Igapäevaelu müstika” kohta
ÜLBUSE JA ALANDLIKKUSE SÜMBIOOS: Peeter Sauter vaatas Jaan Tootseni dokfilmi Vello Salost, legendaarsest soomepoisist ja polüglott-vaimulikust, kes tembutab nii elu kui ka vaatajaga.
Kersti Uibo
“Rääkimata jätmise tühjus” filmi “Sõda” kohta
„See on väga lihtne film,“ iseloomustab režissöör Sulev Keedus oma vastvalminud „Sõda“. Ta juba teab, et sellise pealkirjaga filmi vaataja võib oodata lugu võitjatest ja kaotajatest. Meediasõjas on alati pooled: omad ja vaenlased. Massiteabevahendid vahendavad masinlikult sõjasõnumeid ja inimestel pole infomüras aega neid analüüsida. Nii on saanud meediast sõjatööstuse osa ja sõjast meelelahutuslik meediamäng, kus omad on positiivsed ja vaenlased negatiivsed. Sõjas aga võitjaid pole. Sõda on alati ebainimlik ja kehtib vaid üks reegel – jääda ellu.