LINASTUSED:

Vaata kinos, telekast või mujal!


EDG PÕHIKIRI

MTÜ Eesti dokumentalistide gildi põhikiri


Kolmapäeviti - 18:00 - KUMU

 kumudok_logo.png

VAATA KAVA!

Üksinduse maastikud ja tõde loomade silmades


Leedu dokumentalisti Audrius Stonyse uusim film "Naine ja liustik" valmib koostöös Eesti stuudioga Vesilind. Seetõttu on põhjust tunnustatud filmitegijaga paremini tuttavaks saada.

Intervjuu ilmus kultuurilehes Sirp 01.07.2016.
Käesolev on selle pikem versioon.

Autor: Kadriann Kibus

Dokumentaalfilmide liigitamine mudelite või stiilide lahtritesse on erakordselt mittetänuväärne ülesanne. Aga kui peab liigitama, siis Audrius Stonyse filme võib nimetada poeetilisteks-  või autorifilmideks. Balti elukeskkonna geograafiline psühholoogia paistab soodustavat teatud jutustamisviisi ja kujundeid – sirgjoonelise narratiivi puudumist, vaikelut, pikka kaadrit. Maastikud, üksindus ja loomade tõde Stonyse filmides ei ole aga üldsegi oodatavalt rusuvad vaid hoopis ülendavad, parimal hetkel helged.

1992. aastal, kui Audrius Stonys oli kõigest 26-aastane, võitis tema film „Pimedate maa“ Euroopa Filmiakadeemia aasta parima dokumentaalfilmi tiitli. Eesti publikule võiks tuttav olla „Ramin“ (2011), mida näidati PÖFF-il ja mis võitis kaks aastat tagasi Pärnu filmifestivali peaauhinna. Stonyse viimane, hetkel tootmises olev film omab Eestiga juba otsest sidet – selle kaastootjaks on stuudio Vesilind eesotsas produtsent Riho Västrikuga.

Oma filmidega rohkelt rahvusvahelisi auhindu noppinud Stonyse käekiri on äratuntav ja kujundid korduvad. Stonyse filmides hakkavad silma maastikud – nii loodus- kui inimtegevuse maastikud, aga ka mõtte-  ja mälumaastikud, kus tema tihti eraklikud tegelased liiguvad. On tavaline, et inimtegelaste elu peegeldab autor metafoorina läbi kodustatud loomade igapäevaolemise. Metafoorid filmis on aga nagu horisont maastikul – „mitte tajumise piir vaid kutse minna kaugemale“ [1]. Kui näiteks „Ramin“ räägib üsna selgesti jälgitava loo, siis paljudes oma filmides paneb Stonys kokku esmapilgul nõrgalt seotud stseene, mis üheskoos toimivad aga tugeva kontseptuaalse sõnumi kandjana. Seda Stonys oma filmidega teebki – kutsub meid nägema meis endas midagi, mida üldiselt on raske ise enda juures vaadelda. Nagu näiteks oma nina. Vaatamata kõrgele lennule tegelevad Stonyse filmid siiski inimeste inimlike probleemidega. Nagu ütles ka vene filosoof Nikolai Berdjajev: „Loovuse ilmutus ei lähtu ülevalt, vaid alt, see on antropoloogiline mitte teoloogiline ilmutus.“ [2]  

Sinu hetkel töös oleva dokumentaalfilmi “Naine ja liustik” tegevustik toimub Kasahstanis, kuid filmil on side nii Leedu kui Eestiga. Kuidas see film sündis?

Pildi võttis üles leedu operaator Audrius Kemėžys, aga filmile loob muusika Robert Jürjendal ja monteerija on Mirjam Jegorov, kes oli minu jaoks meeldiv leid. Ta on väga andekas, väga tundlik ja samal ajal professionaalne. Tema loominguline panus selle filmi juures on väga suur.
Üks minu leedu sõber, kes elas Kasahstanis, rääkis mulle, et kord matkas ta Tian Šani mäestikus asuva liustiku juurde. Ta nägi tee peal maja, läks sisse ja hakkas rääkima. Seal majas, mis asub 3500 meetri kõrgusel, teel liustiku juurde, elas naine, kes rääkis vene keelt imeliku aktsendiga, leedu aktsendiga. Ta sai teada, et tegu ongi leedu naisega, kes on elanud seal kolmkümmend aastat. Ta on glatsioloog, kes uurib kliima soojenemist ja jää sulamist, ning elab seal üksi koos oma kassi ja koeraga. Mu sõber ütles, et see paik on pea kättesaamatu, mis tekitas mus kohe mõtte – ma pean sinna minema ja selle naisega kohtuma. Viis või seitse aastat hiljem otsustasin, et nüüd on õige aeg minna.

Minu jaoks on see film igavikust ja ajalikkusest ning valikutest, mida inimesed teevad, kui nad on sellest duaalsusest väga teravalt teadlikud. Klassikalist karakteri arengut selles filmis ei ole. Film on üles ehitatud naise ja liustiku suhtele läbi kujundlikkuse ja sümbolismi. Kas sa saaksid Naisest natuke lähemalt rääkida?

Ükskord ta ütles mulle, „Ma olen jää ja kivi“ ja nii see oligi. On vaja palju sisemist jõudu, et sealsetes väga tõsistes tingimustes ellu jääda. Seal võib olla -40 kraadi külma, tormid, rajud ja äike. See paik on väga lähedal surmatsoonile, kus miski ei jää ellu. Tema loomus oli saanud osaks sellest karmist keskkonnast, kus ta elas. Nii on ka liustikuga – sa ei saa minna väga lähedale. Sa ei saa seda puutuda. Tehniliselt saaks küll, aga mida lähemale sa lähed, seda hullemaks tingimused lähevad. Isegi pinnas muutub nii külmaks ja teravaks nagu nugade väli. Jalgealune on libe, puhas jää, ja sa tead, et kui sa kukud, siis lõikad ennast täiesti katki. Naisega on sama lugu - kui lähed liiga lähedale, siis saad haiget. Ta ei lase sind liiga lähedale.  

 

„Naine ja liustik“ (2017, 52’)

3500m kõrgusel Tjan-Šanis Almatõ linna kohal lasub tohutu Tuiksu liustik. Ta hingab, tungib peale ja taganeb nagu suur amööb. Globaalne soojenemine sulatab halastamatult liustiku jääd, paljastades eelajaloolisi kivimikihte, samas järjekordne mägede karm talv katab need taas lume ja jääga. Liustiku iga liigutust, pragunemist, temperatuuri-, keemilise koostise- ja värvi muutust jälgitakse hoolega. Neid vaatlusandmeid saadab päevast- päeva, aastast-aastasse Almatõsse uurimiskeskusse üks naine, kes on selle liustiku servas puust hütis elanud aastakümneid. See naine on glatsioloog Aušra Revutaitė, kes on pühendanud oma elu Kasahstani liustiku vaatlemisele.

Audrius.jpg
Robert Jürjendal ja Audrius Stonys; foto: Riho Västrik

 

Mida sa oled filme tehes filmitegemise kohta teada saanud?

Imelik, aga ma olen õppinud palju ja samal ajal eriti ei midagi. Need pole lihtsalt sõnad vaid nii on. Ma olen õppinud olema avatud sellele, mis juhtub. Ma ei saa öelda, et ma olen õppinud filme tegema, sest ma ei pea seda võimalikuks. Aga ma olen õppinud hindama ja kasutama seda, mis juhtub, ja mitte jääma kinni oma ideedesse. Ma olen õppinud lugema seda, mida mulle pakutakse. Minu nägemused ja ootused filmi suhtes pole nii olulised. Kui need kukuvad kokku, siis järelikult nii oligi hea. Küllap kasvab nendele rusudele midagi uut. Võib-olla minu kontseptsioonide palee pidigi kokku kukkuma, et selle asemele saaks sündida midagi tõelist. Isegi kui ma tunnen, et kõik töötab minu vastu ja miski ei lähe nii nagu ma kujutlesin, siis ma olen õppinud sellega mitte võitlema vaid seda hindama, nautima ja vaatama, mis sõnum mulle saadetakse. Ja see sõnum üllatab mind iga kord.

Sinu filmid töötavad kontseptuaalsel ja assotsiatiivsel tasandil, mida võib kohati lausa kehaliselt tajuda. Sa tegeled spirituaalsete ja eksistentsiaalsete teemadega, mis asuvad sundimatult igapäevategevuste loori taga. Aga millest sa pihta hakkad? Kas kõige alguses on suur kontseptuaalne idee?

Alustan kindlasti ideest. Ma ei tea, kuidas teisiti alustada. 

Inimesest?

Jah, aga inimesel on nii mitu nägu. Ka see on kontseptsioon, millist nägu valida. Kui lähedale sa inimesele lähed, ka see on kontseptsioon. Kas lased rääkida temal või vaikusel. Nii et alguses on ikkagi kontseptsioon. Aga siis vaatad, kuidas minema hakkab ja alati juhtub nii, et su kontseptsioonid on hukule määratud. Ja ma olen selle reegliga leppinud. Kui sa arvad, et juhtub see või teine, siis tea, et juhtub hoopis vastupidine. Asjad lähevad teisiti ja ei tundu võib-olla nii head, kui sinu kujutluses, aga siis sünnib sellest hoopis midagi üllatavat ja palju rohkemat, kui sa alguses oodatagi oskasid. Selles seisnebki dokumentaalfilmi võlu – sa saad rohkem kui sa ootasid ja rohkem kui su kontseptsioon. Kui ma tahaksin saavutada täpselt seda, mida mu ettekujutusvõime loob, siis ma teeksin mängufilme. Aga dokumentaalfilmi puhul mulle meeldib just see, et sa saad lõpuks midagi enamat kui sa oodatagi oskasid.    

Kust see miski tuleb?

Jumalast, reaalsusest, ma ei tea… Me arvame, et me teame kõike, aga kui lähemalt vaadata - ja film ongi vahend lähemalt vaatamiseks, aja peatamiseks – siis avanevad uued müstilised, ilusad dimensioonid. Inimestega on sama lugu – me arvame, et teame üksteist, aga kui vaadata lähemalt ja veel lähemalt, siis avaneb midagi uut. 

 

„Ramin“ (2011, 58’)
Ramin Lomsadze, 75-aastane Gruusia maadleja, kes omal ajal võitis seitse matši 55 sekundiga, valmistub võitluseks oma viimase ja vägevaima vastase, üksindusega. Tema ainukesed kaaslased on olnud kass ja mälestused kallist kadunud emast. Nüüd on ta valmis üles otsima tüdruku, keda ta 50 aastat tagasi armastas. Ramin võtab ette pika teekonna läbi Gruusia ja oma mälumaastike.

ramin5_10x15_taskovskifilms.jpg
Ramin (2011), kaader filmist; allikas: Taskovski Films

 

Igaviku ja ajalikkuse dualism on keskne teema enamikus su filmides. Aga kumb tuleb enne – igavik või ajalikkus? Kummaga sa töötad?

Ajalikkus teeb mind kurvaks ja igavik annab mulle lootust. See kombinatsioon kurbusest ja lootusest ongi minu ala. Mulle pakub huvi eesootava igaviku ja meie ajalikkuse kurbuse vaheline pinge. Ma loodan, et selles seisnebki mu filmide keskne konflikt. /…/ Ma ise tajun seda pinget aina enam. Mida kauem sa elad, seda rohkem sa tunned kogu oma keha ja hingega, et oled surelik, et see kõik on ühel päeval kadunud. Ja siis sa ootad igavikku.  

Aga äkki see igavik ei hooli meist üldse? Äkki me oleme lihtsalt miski selles suures eimilleski, mis suhtub meie eksistentsi ja surelikkusse täiseti ükskõikselt?

Vahe on selles, et ma olen katoliiklane. Minu jaoks on igavikul nägu ja hing, seega ma ei arva, et tegu on külma ja ükskõikse igavikuga. 

 

“Pimedate maa” (1992, 24’)
Lehmad nühivad üksteist päikeseküllasel aasal, samal ajal kui tapamajas valmistutakse järjekordsete loomade vastuvõtuks. Mees ratastoolis rühib mööda mudast teed ülesmäge. Keegi ronib tehasekorstna otsa. Üksik pime vana naine söödab laudas oma loomi. Pimedate sisemaailm on täis helisid, aistinguid ja valguse otsingut. Samas mõtiskleb film laiemalt inimühiskonnas igavesti juurdunud pimeduse ning valguseigatsuse üle. Helid on moonutatud, kaamera on nii ülilähedal kui  kaugel avades nii sisemisi kui väliseid maastikke.

Neregiu_zeme.jpg
Pimedate maa (1992), kaader filmist

 

Maastikud on sinu filmides väga olulised. Maastikud teedega, mis ei vii kuhugi, inimtegevuse maastikud, mälumaastikud, aga eelkõige üksinduse maastikud. Mida maastikud sulle kui filmitegijale tähendavad?

Mulle meeldivad maastikud ja väike inimene laias maastikus. Selles avaldubki väikese inimese ja suure laotuse vaheline suhe. Maastik on selle parim metafoor – inimene kohtub horisondiga, suure avarusega, mis asub ta kohal. /…/ Kaasaegse inimese häda on selles, et me elame horisontaalselt, me ei vaata enam üles. Kui ma passiks lihtsalt taevasse, siis mind süüdistataks laiskuses, aja surnuks löömises ja mitte millegi tegemises. Aga me peaksime vaatama ja kuulama, mida see laotus meile öelda tahab. Maastikud annavad võimaluse näidata, et inimene ei ole kõige keskpunkt.    

Sinu filmide maastikud räägivad mulle eelkõige inimese üksindusest ja sellest, et meie enesepilt hõlmamatu universumi taustal on oluline. Filmi kujundid ja väljendusvahendid võivad olla üks viis, kuidas näha end nii kõrgest ja laiast vaatepunktist.

Mis puudutab minu tegelaste üksindust, siis mulle sümpatiseerib see, et nad on selle omaks võtnud. Nad on loonud oma maailma. See sai alguse „Pimedate maa“ pimedatest. Ma sain aru, et nad elavad enda loodud maailmas ja nad on seal õnnelikud. Mulle tundus, et see on oluline, ning ma peaks sellest rääkima. Me oleme rohkem üksi kui mitte-üksi. Kuidas sellega toime tulla? Enamasti ma ilmselt tegelengi oma filmides küsimusega, kuidas üksindusega toime tulla. Üksindus võib olla väga destruktiivne ja masendav ning võib ükskõik kelle hävitada. Ma arvan, et filmid aitavadki näha, et isegi kui üksindus tuleb su peale nagu öö, siis kusagil on ikkagi valgus. Sa lood oma maailma ja oled ise valgus. Fakt, et sa elad – see ongi juba valgus. Erinevates filmides väljendub see erinevalt, aga küsimus on alati sama – mida sa teed, kui see üksindus su peale tuleb. /…/ Ma arvan, et religioon on üks viis, kuidas üksindusega toime tulla. Kellel on see side, ei tunne ennast üksi, sest ta on ühenduses millegi suuremaga. Samamoodi võivad filmid aidata leida vastuseid, mida teha, kui saabub olukord, millega me kõik varem või hiljem silmitsi seisame.

Lisaks horisontaalsetele maastikele on su filmides oluline koht ka vertikaalsel dimensioonil. Su tegelased ronivad kirikutorni või kõrge korstna otsa ja tihti kasutada sa oma filmides lendamist.

Sellel võib-olla ei olegi mingit sügavamat mõtet. Võib-olla filmid on hoopis tegija fantaasiate või lapsepõlveunistuste realisatsioon. Mõnikord sõna otseses mõttes. Kui ma olin laps, siis ma alati mõtlesin, et tahaks minna järve põhja. Hiljem ma tegin filmi „Kell“ kolmesaja aasta vanuse müstilise kella otsingutest järvepõhjast. Aga see lendamise tunne on minu jaoks täiesti müstiline, nagu unistuste täitumine.  

Pole vist vaja küsida, kas sa lendad alati kaasa, kui filmite lennukites.

Jah, aga siis on tegu päris lennukiga. Filmil on võime aga minna muusika ja kaadri abil veel kaugemale. Filmis sa päriselt lendadki. Lendamine on midagi teisest maailmast. Ma ei tea, kuidas see töötab, minu jaoks on see täielik müstika. Lennates sa näed maailma nagu Jumal näeb meid. See on lihtsalt ilus. Mulle meeldivad kõrged vaatepunktid. Ronid kiriku tippu ja mõtled, et mis siis, kui ma teeksin veel ühe sammu. Ja siis teedki seda – astud lennukisse ja võtad ühe sammu kaugemale.

Su filmides on alati mõni kass, koer või muu loom, kellel on filmis oluline roll. Need loomtegelased on nagu inimtegelaste elu tunnistajad ja peeglid. Miks loomad?

Sellega on lihtne – loomad ei valeta. See on nii oluline. Dokumentaalfilmi ainuke väärtus on tõde, midagi muud meil ei ole. Mängufilmis on plahvatused, draamad, tragöödiad, apokalüpsis – kõik on võimalik. Aga mis dokumentalistil on? Midagi! Meil on ainult tõde. Ja see ongi kõige väärtuslikum. Aga kuidas selleni jõuda, sest meil on ka inimesed ja nad on valetamises väga osavad. Ainult loomad ja lapsed ei valeta, nii et seda me siis saamegi kasutada. Need inimeste maskid ja kõiksugused tähendused võivad meid muidu päris ära lämmatada. Vastukaaluks on meil vaja tõepärasuse ja eheduse mõõtu. Sellepärast ma jõuangi kõikides oma filmides alati tagasi loomade juurde. Ma tahan, et nemad ütleksid selle maailma kohta midagi tõelist. Neil on maailmast eriline arusaam, aga me ei oska neid lugeda. Mulle tundub, et nad teavad midagi olulist, mida meie ei tea. Ja sellepärast nad ongi nii nukrad.     

Selge see, et kui me räägime tõest, siis me ei räägi elutõest ega üksikute kaadrite tõest vaid sinu kui filmitegija tõest.

Tõest rääkides mõtlen ma alati sisimat tõde. Elutõde jäägu ajakirjanikele. Film annab võimaluse tegeleda sisima tõega, mis ongi kõige olulisem ja huvitavam. Loomadel on see sisim tõde olemas. Ilma palju ütlemata ütlevad nad vägagi palju ja see mulle nende puhul meeldibki.

Sinu filme vaadates võib lausa kehaliselt tajuda, kuidas elu ime ja igapäeva banaalsused on nii läbipõimunud, et peaaegu raske on neid eristada. Kuidas sa platsil töötad? Mis on filmimise puhul oluline?

Ma ei tea! Muide, hetkel on töös läti režissööri Kristine Briede dokfilm Balti poeetilise dokfilmi lainest. Ma aitan teda ja olen üks tegelastest.(Eesti autoritest on fookus Mark Soosaare ja Andres Söödi loomingul – K. Kibus). Režissöör ütles, et ta tahab filmida, kuidas ma töötan. Ma ei tee platsil eriti midagi! Filmi loovad helimees ja operaator. Mulle meeldib ütlus, et režissöör on lihtsalt filmi immuunsüsteem – tema töö on välja sõeluda materjal, mis oleks filmile kahjulik ja jätta sisse ainult vajalik. Ta on väravavaht ja kogu lugu.

Kuidas sa oma tegelasi ette valmistad? Kas sa veedad nendega palju aega, enne, kui üldse filmima hakkad?

Oleneb tegelasest, mõnikord jah, mõnikord ei. Meetodid on iga tegelase puhul erinevad. Kuigi, minu kogemus ütleb, et parem on, kui tegelane ei tea täpselt, mida sa teed. Kui su tegelane ei taha sind aidata, siis on halb, aga kui ta tahab sind aidata, siis on ka halb, sest siis ta üritab ennast presenteerida mingil kindlal moel. Ta üritab aimata, mida sa temalt ootad, ja käitub mingi mudeli järgi, mida ta on näinud kusagilt saatest või filmist. Kõige parem on, kui ta laseb sul lihtsalt olla ja teha oma asja.

 

Ūkų ūkai (2006, 30’)
“Hinga sügavalt sisse…ja välja” lausub rahustav kaadritagune hääl.Selle filmi peategelaseks on inimkeha, mis liigub, tahab olla ilus ja elus. Kaamera liigub peaaegu ebamugavas makrovõttes mööda kehamaastiku. See on film kehalikkuse poeesiast, mis ideaalses ühenduses vaimse mõõtmega võib pakkuda lohutust, et vanadus ei pruugigi olla kõigest ärev ja  rabe liikumine viimase hingetõmbe suunas.    

Uku-Ukai_deckert_distribution.jpg
Uku Ukai (2006), kaader filmist; allikas: Deckert Distribution

 

Sa kasutad tihti tehniliselt keerukaid võtteid, mis vajavad ettevalmistust ja tegelasepoolset koostööd. Kuidas sa saavutad tegelaste sundimatuse? Kuidas nad unustavad, et mingi keerulise seadmestikuga robocop-kaameramees nendega kaasa jookseb?

Ma olen ise ka üllatunud. Kui me filmisime Uku Ukai’d, siis meil oli üks stseen vana naisega. Me tahtsime filmida, kuidas ta magab. Selleks me ehitasime ta voodi kohale keerulise konstruktsiooni Arriflex’i kaamera ja valgustega, mis rippus kohe ta pea kohal.  Ma küsisin temalt, millise unega ta on. Ta ütles, et iga väiksemgi heli ajab ta kohe üles. Me jäime tema tuppa, et filmida öö läbi. Iga tunni aja tagant lülitasime valgused ja kaamera sisse (Audrius teeb põriseva filmikaamera häält), aga ta ei ärganud kordagi! Hommikul ma küsisin, kuidas ta magas ja ta ütles, et nagu väike laps. Ma ei saanud aru, kuidas need valgused ja kaamera teda ei häirinud. Aga siis ma mõistsin, et me olime loonud turvalise keskkonna. See vana naine ei tundnud ennast üksinda oma korteris ilmselt kuigi turvaliselt. Aga koos meiega, kahe mehega, tundis.     

Ma nägin kord unes, et läksin koos pimedatega kinno. Nad rääkisid, kuidas muusika ja pelkade sõnade taga on palju salajasi dimensioone, mida nägijad tavaliselt ei kuule. Sina võtad tihti kaadrite küljest ära heli, et justkui rõhutada pilti. Millised saladused peituvad helist vabastatud kaadrite taga?

Kui me räägime sisemistest tõdedest, siis neid on raske näha lihtsalt avatud silmadega ringi vaadates. Me oleme elu ja end ümbritsevate kujutistega nii harjunud, et me ei näe enam, mis nende taga on. Aga kuidas siis näha? Ma olen aru saanud, et selleks tuleb leida segaja, muuta fookust. Näiteks kui sa võtad portreepildi ja keerad selle tagurpidi, siis näed järsku hoopis uusi asju, mida sa varem selles näos polnud märganud. See on väga kummaline. Kaadriga on sama lugu kui sa võtad heli ära või muudad perspektiivi. Näiteks, kui sa lähed nii lähedale, et see lähedus on peaaegu ebamugav. Või kui sa lähed väga kaugele või muudad heli. Igasugune nihe aitab näha midagi, mida sa muidu poleks märganud. Ma usun, et näha midagi enamat, tuleb muuta fookust. Ma kutsun seda fookusenihke teooriaks.

Kas see on sinu enda teooria?

Ma olen seda nii palju kasutanud, et jah, ma kutsun seda teooriaks (naerab).

Sa oled filmitegemist õpetanud maailma erinevates nurkades. Kui kultuuriliselt spetsiifiline dokfilm õigupoolest on? Kas suured kujundid töötavad erinevates keskkondades ikkagi ühtemoodi?

On täiesti ilmne, et erinevates kultuurides räägitakse erinevat filmikeelt. Sellepärast ongi filmidel mõnikord keeruline reisida, et kasutatavad väljendusvahendid on erinevad. Sügavuti võttes ei olegi erinevused nii suured, aga väljendusvahendid on ikkagi erinevad. Ma ei sunni kedagi kunagi kasutama mingit Euroopalikku või rahvusvahelist filmikeelt. Ma üritan mõista, mida nad tahavad öelda ja väljendada, ja ma lasen neil kasutada oma keelt. Selles ongi asja ilu. Aga mõnikord ma olen tõesti šokeeritud, kui erinevat filmikeelt inimesed kasutavad. India kool näiteks on totaalselt erinev Korea omast ja kuidas tehakse filme Kolumbias erineb totaalselt Taani kogemusest.

Too palun mõni näide filmikeele erinevustest. Sa oled käinud näiteks juba 11 aastat Indias õpetamas.

India kultuur on nii rikkalik, tihe ja värvikas, et pikaks visuaalseks sisekaemuseks või vaikeluks ei jää neil lihtsalt aega. Kujundite, värvide ja draamade kosk tuleb su peale, kaadrid lausa ründavad sind. Nad üritavad korraga nii palju öelda. See on nii erinev Balti- ja  põhjamaisest või Jaapani sisekaemuslikust koolist. Aga sisimas üritavad nad vastata samadele küsimustele, millele meiegi. Lihtsalt erinevas filmikeeles. Aga nad on väga vastuvõtlikud. See on väga eriline, seda mujal ei näe. Nad võtavad kergesti omaks erinevad kogemused, filosoofiad ja visuaalsed stiilid ning kasutavad neid oma filmide rikastamiseks. Ma ütleks, et tegu on maailma kõige dünaamilisema filmikultuuriga. Nad teevad mittemillestki imesid, sellepärast ma olen India kultuurist ja inimestest tõeliselt sisse võetud.

--

Audrius Stonys (28.04.1966) on õpetanud ja meistriklasse andnud Jaapanis, Indias, Taanis, USA-s, Hispaanias, Brasiilias, Koreas, Uruguais, Kolumbias. Tema filmide retrospektiive on  näidatud üle maailma. 2016. aasta Visions du Réel festivali kavas oli eriprogramm kaheksateistkümne Stony’se filmiga. Audrius Stonys on Euroopa Filmiakadeemia hääleõiguslik liige, European Documentary Network liige ja Eurimage filmifondi kolleegiumi leedu esindaja.

 


[1] Benediktsson, K., Lund, K. A. (Toim.). (2010). Introduction. Conversations with Landscape.    Surrey, England; Burlington, Vt.: Ashgate. Lk. 7

[2] Berdjajev, N. (2016). Loomingu mõte. Tartu: Ilmamaa. Lk 105.