LINASTUSED:

Vaata kinos, telekast või mujal!


EDG PÕHIKIRI

MTÜ Eesti dokumentalistide gildi põhikiri


Kolmapäeviti - 18:00 - KUMU

 kumudok_logo.png

VAATA KAVA!

Peeter Vihma "Juhtmevaba elu"


"Eesti Lugude" ankeet. Peeter Vihma: see oli esimene kord olla nii produtsent kui ka režissöör ja operaator.

Allikas: ERR Kultuuriportaal
6.01.2016 10:20
Rubriik: Film
Toimetas: Kaspar Viilup

6. jaanuaril jõuab eetrisse "Eesti Lugude" uue hooaja esimene film - hakkame kultuuriportaalis tutvustama iganädalaselt üht režissööri, kes "Eesti Lugudes" sel aastal kaasa lööb. Esimesena tutvustame filmi "Juhtmevaba elu" režissööri Peeter Vihmat.

Peeter Vihma

Õppinud sotsioloogiat ja dokumentalistikat. Õpetab Tallinna Ülikoolis sotsioloogiat, konsulteerib ja veab eest kogukonnaprojekte ja uuringuid. On teinud kolm dokfilmi: "Rist ja viletsus" kiirabi aastavahetusest, täispikk "Okupeeri oma müür" koos Artur Talvikuga Eesti kodanikeühiskonnast ja nüüd "Juhtmevaba elu", mis räägib noorte ökoinimeste kannatustest oma elu ülesehitamisel.

Mis on teie filmi põhiline idee?

Film räägib kahest noorest inimesest, Eesti tüdrukust Maarjast ja Inglise poisist Jimist, kes teevad üsna radikaalse sammu tarbimisühiskonnast väljapoole. Nad on nüüdseks juba 2 aastat ehitanud endale Lahemaale öko-kodu, kus nad kasutavad ära võimalikult palju olemasolevaid materjale (savi, põhku, liiva) ja -- mis ehk näitab ehk kõige paremini nende põhjalikkust -- toodavad ise endale vajamineva elektri. Neid toetab terve suur võrgustik sarnastest teemadest huvitatud inimesi, kes läbi veebisaitide nende juurde tee leiavad ja appi tulevad. Minu jaoks ei olnud niivõrd oluline nende elu loodusläheduse pool, sellest on Eestis viimasel ajal palju juttu ja võiks isegi öelda, et see on muutunud uueks peavooluks. Paljuski on öko-teema seotud ka mingi new age spirituaalsusega. Mind aga huvitasid kaks inimest, kes on põhjalikult läbi mõelnud selle, mis neid õnnelikuks teeb ja selle põhjal teinud julgeid otsuseid, kuid samal mitte üldse spirituaalsuse-pisikust nakatudes. Ja ma võin kinnitada: nad on enamjaolt õnnelikud. Nii et mõneski mõttes võiks film olla julgustuseks teistelegi oma õnne leidmisel, ükskõik, mis tegevuse kaudu see ei tule.

Miks valisite just sellise teema?

Ma sain alles peale filmi valmimist aru, et maale kolimise, teatud mõttes voolust välja astumise teema on mulle juba ammu kummitama jäänud. Ma hakkasin dokumentalistikaga tegelema suhteliselt hilja, oma 20ndate eluaastate teises pooles. Esimened katsetused olidki ühest paarist, kes kokkukraabitud raha eest ostetud talusse kolisid. Kuid tollal jäi film lõpetamata. Tagantjärele saan aru, milliseid vigu ma tegin. Aga näe, töö käigus omandasin oskused ja nüüd on maalekolimise teema minu jaoks mingil moel lõpetatud. Vähemalt filmis.

Kas olete näinud kõiki seniseid Eesti Lugusid? Mis teile sealt meelde on jäänud?

Olen usutavasti näinud väiksema osa Eesti Lugudest, kuid ka nende hulgas on väga kenasid pärleid. Liis Nimiku "Helene elukool" on väga lahe film, sest on väga lihtsa ja selge ülesehitusega ja tundlik film. Väikse maakoha õpetaja proovile panek klassiruumis on väga hästi filmile saadud. Monika Siimetsa "Maailmameister" on lihtsalt väga karismaatilise peategelasega. Pensionärist spordikangelast on lust jälgida, film ise on kena tervik. Monika "Salme saladus" ja Elen Lotmani "Andy astub üles" on mõlemad hüsteeriliselt naljakad. Tegemist on filmidega, mis räägivad inimlikest püüdlustest või narrustest sedasi, et nad peavad ajaproovile hästi vastu. Soovitan vaadata!

Milliseks peate Eesti Lugude positsiooni Eesti dokumentalistikas? Miks otsustasite ise osaleda Eesti Lugude sarjas?

Eesti Lood on suhteliselt algajale dokumentalistile nagu ma ise väga hea sari, millega ennast proovile panna ja nime teha. Lühidoki formaat ei ole nii nõudlik nagu täispika oma, ei pea kuskilt venitama või pingutama. "Juhtmevaba elu" puhul oli mul tegelikult tunne, et materjali oleks rohkemaks. Mul on soovitatud ka teemat jätkata, aga kahjuks on enda vedru ühe tiiru juba ära teinud. Olen ühe Eesti Loo varem teinud, "Rist ja viletsus" kiirabi aastavahetusest valmis koostöös Alasti Kinoga. See oli esimene kord olla nii produtsent kui režissöör ja ka operaator. Eesti Lugu võimaldab sellist lähenemisest. Minu õpetaja Kersti Uibo on alati rõhutanud läbitunnetamist ja üksi tehes on see kergem. Peale Eesti Lugude teisi selliseid formaate Eestis eriti ei ole, mis ka levisse jõuaksid. Nii et Eesti Lugude puhul ühenduvad levivõimalused, kindel rahastus ja lühidoki intiimsed võimalused.

Milline on teie arust Eesti dokumentalistika olukord praegusel hetkel?

Dokumentalistika olukord Eestis on praegu väga hea. Meil on omad meistrid ja meil on tõusvad meistrid. Mul on olnud võimalus BFMis õppida koos Liis Nimiku ja Nora Särakuga, kes mõlemad kindlasti teevad veel ilma. Aga noori häid tegijaid on teisigi. Meid juhendasid Riho Västrik ja Kersti Uibo, kes on väga tugevad tegijad. Mille üle on mul eriti hea meel, on dokumentalistide klubiline tegevus. Vähemalt kord aastas toimub Dokumentalistide Suvekool, kus on võimalik tuttavaks saada (ja ühiselt veini rüübata) vanemate meistritega. Viimasel korral suveokoolis oli juttu sellest, et Eestis kiputakse kino ja telet vastandama, millest on kahju. Meil on palju häid dokfilme, mis kahjuks on halvasti kättesaadavad, ja tele võiks seda viga parandada. Loodetavasti olukord paraneb.

Mis on parim Eesti dokumentaalfilm läbi aegade?

Väga raske on välja valida ühte. Ma hindan erinevaid stiile. Andres Söödi "511 fotot Marsist" on kompvek ajaloolase ja antropoloogi silmale; Tootseni ja Kilmi "Uus Maailm" on naljakas ja väga profilt tehtud ja mulle ka hingelähedane, kuna ma olen Uue Maailma seltsimajas elanud ja seotud; Fred Jüssi loodusdokkideta ei kujutaks ma oma lapsepõlve ette. Kuidas küsida raamatusõbralt, mis on parim raamat läbi aegade? Sama on dokfilmidega. See on julm küsimus...