LINASTUSED:

Vaata kinos, telekast või mujal!


EDG PÕHIKIRI

MTÜ Eesti dokumentalistide gildi põhikiri


Kolmapäeviti - 18:00 - KUMU

 kumudok_logo.png

VAATA KAVA!

Kolm Eesti filmi valiti maailma suurimale dokifestivalile


29. korda Amsterdamis toimuva maailma suurima dokumentaalfilmide festivali IDFA võistlusprogrammis on esmakordselt kaks filmi Eesti stuudiolt Vesilind – Ksenia Ohhapkina „Tule tagasi vabana“ ja Audrius Stonyse „Naine ja liustik“. Lisaks on programmi Masters valitud ka Vitali Manski "Suguvõsa", mille Eesti poolne kaastootja on Marianna Kaat.

Ohhapkina ja Stonyse filmide produtsent Riho Västrik sõnul on IDFA-le pääsemine olnud tema suur unistus: “Mulle pole isegi veel päriselt kohale jõudnud, et see esimene kord tuleb nüüd suisa topelteduga.”

Ksenia Ohhapkina debüütfilm “Tule tagasi vabana” on üldinimlik ja poeetiline lugu sõjajärgsest Tšetseenia mägikülast, mille keskmes on usurituaalid ja pidev silmitsi seismine leina ja surmaga. Filmi läbib ühendava koena andestuse ja minevikuga leppimise teema. Leedu dokfilmide meistri Audrius Stonyse maaliline film „Naine ja liustik“ räägib loo leedulannast Aušrast, kes on vabatahtlikult valinud üksinduse ja elu 3500m kõrgusel Tjan-Šanis Almatõ linna kohal lasuval tohutul Tuiksu liustikul. Mõlema filmi monteerijaks on eestlanna Mirjam Jegorov ning heliloojaks Robert Jürjendal. Eesti vaatajail on võimalus neid teoseid kinoekraanil näha 2017. aasta alguses.

Tänavu suvel Karlovy Varys esilinastunud Vitali Manski film “Suguvõsa”, mille kaasprodutsendiks Marianna Kaat, osaleb dokumentalistika suurkujudele mõeldud programmis Masters. Film jõuab Eesti kinolevisse juba detsembris.

“Eesti dokumentalistika valdkonnale tervikuna on kolme filmi esindatus maailma suurimal dokfilmide peol kindlasti tähelepanuväärne samm rahvusvahelisel areenil silma paistmiseks,” sõnas Eesti Filmi Instituudi filmiekspert Kaarel Kuurmaa. “Oluline on siinjuures märkida EFI poolt 2013. aastal algatatud vähemuskaastootmisfondi tegevust, tänu millele saavad meie filmiprofessionaalid osaleda tipprežissööride loomeprotsessis,” lisas Kuurmaa.

IDFA toimub 16.-27. novembrini. Programmis on kokku 297 filmi, mis valiti välja 3495 seast. Festivalil toimub 102 maailmaesilinastust, mõlemad Vesilinnu filmid nende hulgas. „Tule tagasi vabana“ ja „Naine ja liustik“ valiti keskmise pikkusega filmide võistlusprogrammi, milles osaleb 15 filmi.

 naineliustik.png 
Audrius Stonyse "Naine ja liustik"

 

Vaata IDFA kesk-pikkade filmide võistlusprogrammi siit!

Filmide lühikokkuvõtted:

„Tule tagasi vabana“ on poeetiline dokumentaalfilm sõdadest räsitud tšetšeeni küla elust, mille sümboolne keskpunkt on surnuaed. Küla elab ja hingab ühes rütmis. Hauakaevajatel on alati käed tööd täis. Surm on mägikülas igapäevane külaline. Polegi tähtis, et järjekordne sõda on lõppenud. Rahvas elab kättemaksu suletud ringis. Ringis joostakse ka Jumala poole palveid korrates. Sõjast allesjäänud noorte ja vanade meeste  palve kõlab jooksujalu ringis lauldes kaugele ning aitab meestel  unustada iseennast. Naiste ülekaal on silmaga märgatav, kuigi millegipärast  tundub  nagu neid polekski  nii palju. Tähelepanelikud silmapaarid jälgivad kõike ja mõistavad kõike. Kui tšetšeenid lahku lähevad, jätavad nad nägemist sõnadega: tule tagasi vabana!

Naine ja liustik“ räägib loo leedulannast Aušrast, kes on vabatahtlikult valinud üksinduse ja pühendanud oma elu loodusnähtuste vaatlemisele. 3500m kõrgusel Tjan-Šanis Almatõ linna kohal lasub tohutu Tuiksu liustik, mis hingab, tungib peale ja taganeb nagu suur amööb. Globaalne soojenemine sulatab halastamatult liustiku jääd, paljastades eelajaloolisi kivimikihte, samas järjekordne mägede karm talv katab need taas lume ja jääga. Väike inimene oma kaduvlühikese elu jooksul püüab neid igavikulisi protsesse dokumenteerida. „Naine ja liustik“ on toodetud koostöös Leedu stuudioga Uku Films, režissöör Audrius Stonys on oodatud autor rahvusvahelistel festivalidel. Tema esimene professionaalina tehtud dokumentaalfilm „Pimedate maa“ võitis 1992.a. Euroopa Filmiakadeemia parima dokumentaalfilmi preemia.

“Suguvõsa” jälgib režissööri Vitali Manski rännakut läbi tema sünnimaa Ukraina, kus ta külastab oma ema, tädisid, onusid ja nõbusid Lvivis, Odessas ja Sevastopolis, püüdes mõista praeguse sõjalise konflikti tagamaid. Traagiliste sündmuste taustal välja joonistuv väga isiklik lugu osutab nii mõnelegi valupunktile, mida poliitikud ja meedia mõlemal pool barrikaade on seni eiranud. Režissööri sugulaste dramaatilised lood on tegelikult üsna tüüpilised perede jaoks, kes on üle elanud XX sajandi vapustused. Millegipärast ei ole endistel Nõukogude kodanikel kadunud tunne, et liit eksisteerib oma vanal kujul edasi.