LINASTUSED:

Vaata kinos, telekast või mujal!


EDG PÕHIKIRI

MTÜ Eesti dokumentalistide gildi põhikiri


Kolmapäeviti - 18:00 - KUMU

 kumudok_logo.png

VAATA KAVA!

Dokumentalistide suvekool 2016 Esna mõisas


Muljeid suvekoolist jagab filmilavastaja KATRIN LAUR: Selle aasta doki suvekool 4.-6. augustini Esnas oli juba neljas, kuid minu jaoks esimene. Varasematel aastatel polnud ma suvekooli ajal Eestis. Kui selgus, et olen augustis Eestis, oli otsus kindel: lähen tingimata kohale!

Töötan filmistsenaariumi professorina Kölnis Meediakunsti Ülikoolis ja püüan oma aega Eesti ja Kölni vahel jagada. Minu kõigi tööde-tegemiste hulgas on dokumentaalfilmil oma kindel koht. Praegugi on uus projekt käsil. Lisaks heale võimalusele siinsete sõprade-kolleegidega taas kohtuda ja pealekasvavate noorte filmitegijatega tuttavaks saada, on minu jaoks põnev ka BFM-i ja Kölni kooli üliõpilasi ning nende filme võrrelda.

Neljapäeval, neljandal augustil, ootas Esna mõis meid oma tuntud ilus ja külalislahkuses. Astuge sisse, tehke kunsti, rääkige sellest ja olge sama avatud kui see maja! Seltskond, kes kahe päeva jooksul Esnalt läbi käis, oli silma järgi hinnates 40 inimest, ehk isegi rohkem, enamus kohal terve aja. Hea eesti kombe kohaselt paljudel kaasas ka lapsed, nii suured kui väikesed.  Kohale oli tulnud palju tuntud filmitegijaid. Selge grupi moodustasid BFM-i dokumentalistika magistriõppe lõpetajad  (ja mõned taasalustajad) ning nende õppejõud Riho Västrik ja Kersti Uibo. Esimesel päeval oli kohal EFI direktor Edith Sepp, teisel päeval saabus ja jäi lõpuni Kristina Märtin, dokiekspert Kaarel Kuurmaa oli kohal algusest lõpuni.

Kõigepealt oli lõunasöök. Söögist tahan kohe alguses ja enne kõike rääkida. Rätsepa mahetalu perenaine Meeli Seepter tegi oma talu saadustest maitsvat toitu ning viimasel päeval rääkis meile lähemalt oma majapidamisest ja talupidamise filosoofiast. Laual oli kogu aeg suur kauss värskeid hernekaunu ja musti sõstraid. Mõnel harval linnamehel ei pidanud kõht nii tervislikule toidule päriselt vastu ja teisel päeval oli veranda laual näha kartulikrõpsude pakke ja singiviile. Pole hullu, tervislik toitumine on suvekooli juures ikkagi kõrvalteema, ümberkasvatamine pole siht.

Keha kinnitatud, tehti puude saagimise ja majja kandmise talgud. Et ilm sel suvel heitlik olnud, köeti esimesel päeval ka suurt ahju, mille külje ääres kõik ennast mõnusalt soojendasid. Köögis oli kogu Esnal-oleku ajal tuli pliidi all. Kahju, et unustasin järele vaadata, kui palju sellest puuriidast, mille kööki kandsime, lahkumise ajaks veel alles oli.

Kui nüüd tagantjärgi suvekooli kava üle vaatan, tuleb välja, et Mark Soosaare esinemine oli enne puude-talgut. Mulle jäi vastupidi meelde.

Suvekool 2016_1639.jpg

Mark näitas meile oma kõige esimest filmi - Ruhnu hülgepüüdjatest - millega ta Moskva kinokooli vastu võeti. Samuti paari väiksemat, väga isiklikku pärli. Rääkis oma filmiteest ja natuke ka filmitegemisest nõukogude ajal. Ettekanne ja sellele järgnenud arutelu oli nii põnev kui hariv ja kindlasti mitte klassist “klassik tuli külla”. Ning juba ta minema kiirustaski: kunstnik, poliitik ja organiseerija ühes isikus, kellel aega raisata pole. Kadestamisväärselt energiline inimene. Marki vaadates tuli mulle meelde üks väidetavalt Mihhail Rommi tarkusetera: „Režissöör võib olla kõike, ainult mitte laisk!”

See on väga oluline, et doki suvekool vanemaid filmitegijaid rääkima kutsub. Aegade side on muutunud tänapäeva maailmas väga hapraks või koguni katkenud. Eesti on nii väike, et meie seda endale lubada ei saa. See on aga juba põhjalikum lahtirääkimist vajav teema.

Pärast õhtusööki näitasid režissöör Jaanis Valk ning produtsent Erik Norkroos filmi „Ahto. Unistuste jaht.” musta montaaži. Pärast ütles Kersti Uibo, et see kujunes tõeliseks meistriklassiks.

Läbivaatus kestis ligi poolteist tundi. Pärast olid vaatajad kutsutud oma arvamust avaldama ja Jaanist nõuga inspireerima. Elav arutelu kestis hilisööni välja. Algmaterjali oli väga palju ja kõik ajaloolise väärtusega. Ei liialda, kui ütlen, et pooleliolevat filmi vaadati hinge kinni pidades (kaasaarvatud lapsed!).  Arvamused ja soovitused, mis hiljem välja öeldi, olid kiitvad ja inspireerivad. Tunda oli, et rääkijad olid professionaalid, väljendeid “mulle meeldis” – “mulle ei meeldinud” kuulda ei olnud.  Kolleegidele tuleb tõeliselt au anda: soovitused olid üsna julged ja radikaalsed. Ei, Esna mõisas omade keskel ei olnud eestlastest filmitegijad vaikivad ja  kinnised. Või mõned ikka olid? Kisaks igal juhul ei läinud. Ainult Jaanis tundus nõuannete ja soovituste koorma all pisut vankuvat ja avaldas järgnevatel päevadel soovi otse Esnast Virtsu sõita, õng paadist merre visata, et siis tasapisi kuuldut seedima hakata...

Suvekool 2016_1678.jpg  Suvekool 2016_1689.jpg

Järgmine hommik oli päikesepaisteliselt rõõmus ja pärast mitte liiga varast hommikusööki läks loominguline töö edasi. Kersti Uibo ja Raimo Jõerand olid valmistanud ette kaksikettekande filmikeelest, mis oli huvitav ja hariv nii kogenud tegijatele kui ka noortele (rahvast, muide, tuli kogu aeg juurde, veel viimaselgi päeval). Järgnes Kaarel Kuurmaa ülevaatlik ettekanne “Eesti lugude” raames seni tehtud filmidest ja edasistest plaanidest. Natuke oli juttu ka sügisel eesootavast portreefilmide konkursist.

Pärast lõunasööki tutvustas fotokunstnik Tatjana Muravskaja meile oma kahte taiest -„Kolm õde” ning KUMU hittide fotoseeriat „ Nemad, kes laulsid koos.” Tanja rääkis nende põhjal oma tööst ja töö meetoditest. Minu arust oleks olnud huvitavam, kui tema esinemise ümber laiem arutelu tekkinud oleks, kasvõi minu küsimuse peale: “Kelle ees kannab kunstnik vastutust?” Tatjana vastas: “Iseenda eest”. Paraku diskussiooni ei tekkinud. Kunstniku piiramatu vabaduse tees tundub liiga enesestmõistetav ja seetõttu kergekaaluline, arvan ise. Kunstnik muutuks sellest vaid tugevamaks, kui tema loomingut rohkem arutataks ja selle üle vaieldaks. Dokumentaalfilm on kunstižanr, mis nabanööri pidi “tõsieluga” seotud on ( siit ka doki sünonüüm „tõsielufilm”) ja oleks võinud olla huvitav rääkida kasvõi sellest, mis eristab kunstnikku lasteaiakasvatajast, õpetajast, arstist või trollijuhist. Kas ikka lepime sellega, kui nad ütlevad, et oma töös vastutavad nad vaid iseenda eest.

Suvekool 2016_1732.jpg

Suvekool 2016_1717.jpg

Silja Pihelgas, kes olnud aastaid Rocca al Mare koolis loodusloo õpetaja ja linnalapsi Esnale loodust vaatlema toonud, viis ka meid mõisaparki jalutama. Ehkki olen maal üles kasvanud, sain alles siin, Esnal, Silja käest teada, et vihmaussid elavad urgudes. Ta näitas huvilistele, kuhu vihmaussid veavad enda keha ümber rulli keeratult kõdunevad lehed ja teevad neist seal huumust! Selle tähtsa teadmise eest meie koduplaneedi kohta olen Siljale südamest tänulik.

Pärast õhtusööki anti Nora Särakule üle gildi kolleegipreemia “Doki kild” BFMi lõputööna valminud “Valguseks/Valguseni/Valgusena” eest. Samas näidati ka teiste magistriprogrammi lõpetanute töid, kõigil juhendajaks Riho Västrik ja Kersti Uibo. Enamik kohalolijaid olid neid filme juba näinud. Need, kes  polnud, jäid kaugelt üle kesköö neid vaatama, mina  teiste hulgas. Ei ütleks, et Maria Aua “Samaariamees” oluliselt auhinna saanud tööst nõrgem oleks olnud. Kölni Meediakunsti Ülikooli õppejõuna oli mul BFM-i filme huvitav võrrelda Saksa tudengite töödega. Kölni koolis on umbes pooled üliõpilased välismaalased, niisiis otseselt “saksa” tudengitest rääkida ei saa. Neil on filmide tegemiseks rohkem raha ja seetõttu on filmid ka suuremad ja pikemad ning teemad sotsiaalsemad ja teinekord poliitilisemad. Esnas näidatud dokumentaalfilmid, eriti kui me räägime praegusest BFM-i põlvkonnast, sarnanevad eesti lüürilis-eepiliste rahvalauludega. Tõesti, väga eestlaslik kunstivorm. Eriti tundub seda innustavat ja julgustavat pool elu Inglismaal elanud, seal filmikunsti õppinud ning sel aastal Eestisse tagasi tulnud Kersti Uibo! Riho Västrik, teadagi, on rohkem maailmamees, nii nagu seda oli Lennart Merigi. Siber pole kunagi meie meessoost filmitegijatele rahu andnud.

Teisel päeval näitas Ülo Pikkov meile oma uut nukudokki “Tühi ruum”. Kümne minutiga loob autor lummava atmosfääri. Ma vist ei hinganudki seda filmi vaadates. Kas väljapool Eestit, festivalidel jm., saadakse sellest filmist aru? See on eesti Anne Franki päevik, nuku „Anne-Frank”?

Doki suvekooli traditsiooniks on ka kohtumine huvitavate inimestega väljastpoolt filmimaailma. Mitte et need 40 filmitegijat, kes Esnal viibisid, poleks huvitavad olnud... Olid ikka! Aga just viimase päeva külalistest loodab Kersti Uibo osavõtjatele koduteele kaasa anda innustust ja ühendada kõikide esinejate mõtted üheks tervikuks. Nii sain mina suvekooli eesmärgist aru.

Sel aastal olid külalisteks religiooniajaloolane ja klassikalistest keeltest tõlkija Marju Lepajõe ning lastepsühhiaater Anne Daniel-Karlsen. Mõlemad kinnitasid meile ühest suust, et nad on suured filmisõbrad ja just eesti dokfilmi sõbrad.

Suvekool 2016_1934.jpg

Nende vestluse-ettekande teemaks oli inimene: kuidas õppida aru saama teisest inimesest, kuidas teist näha. Inimesed huvitavad ju läbi aegade ka dokumentaliste. Või mis siis muu? Peatselt leidsime end aga Anne juhatusel rääkimas perevägivallast. Anne näitas meile Norra animafilmi poisist, kelle isa on vägivaldne. Oma suures hädas kirjutab poiss kuningale, kutsub teda appi ja kuningas tulebki. Ta viib isa ravile iidse pargi keskel asuvasse  haiglasse ja poiss saab isa pühapäeviti külastada. Anne rääkis, et Norras armastatakse ja austatakse kuningat ja kuninglikku peret väga. Minul jäi sellest filmist klomp kurku küsimusega: kelle poole oskaks pöörduda väike eesti laps kui ta isa või ema on vägivaldsed? Meil ei ole ei kuningat, presidenti ega jumalat, kellesse me usuks nii tugevalt, et see annaks lootust abi leida. Sellest võiks rääkida meile oma järgmiste filmidega noored dokumentalistid. Pärast Esnal-käiku usun ja tean, et neil on selle raske ülesande jaoks vajaminevat sotsiaalset närvi.

Lõpetaksin Marju Lepajõe ning Anne Daniel-Karlseni manifestiga kõigile eesti dokitegijatele:

Filmisõpradena kutsume dokumentaliste üles:

-jätkuvalt minema läbi seina

-olema küllalt hullud

-eemalduma provintsi, et säilitada originaalsus, olemise vaatlus, ja süveneda eemal olles mõlemasse tõesse.

Need pingutused ei jää tasumata!

Nagu ütleb filosoof ja teoloog Søren Kierkegaard : „Ainus sfäär, kus kehtib reegel „kuidas töö, nõnda palk“, on vaimsed pingutused“.

 

Suvekool 2016_1927.jpg

Suvekool 2016_1661.jpg

Suvekool 2016_1771.jpg

Suvekool 2016_1737.jpg

Suvekool 2016_1789.jpg

Suvekool 2016_1897.jpg

Suvekool 2016_1905.jpg

Fotode autorid: Marta Pulk, Peeter Vihma